Nende iidsete operatsioonide puhul perforeeriti enamasti kolju- ja mõnikord ka tagakeha luu, kuid mitte kunagi tahvelluud. Selge tunnistus sellest, et neoliitikumi inimesed olid täiesti teadlikud, et selle koljuosa läbilõikamine toob kaasa suurema verejooksu ohu, arvestades seal asuvate veresoonte suurt hulka.
·